Ei oleks iial arvanud, et seda blogi pidama hakkan.
Aga nii palju on minu sees, mida on vaja välja kirjutada.
Sest paljusid asju rääkida ei julge. Ja ei taha. Ja ei saa. Sest minu loomuses pole teistele haiget teha. Ise... olen haiget saanud küll. Sest olen end kümme aastat peitnud. Varjanud. Salanud.
Aga see kevad on mulle meelde tuletanud, et ma olen siiski naine.
Koos kõigi oma hellusevajaduste ja ilus-olemise ihalusega.
