Meeleheite äärel

Nädal ja kolm päeva ilma suhtlemata.
Ma kardan, et asi ongi nii nagu ma kartsin - temal oli lihtsalt vaja kedagi, kellega olla. Ja kelle toel oma eelmisest suhtest üle saada. Mina usaldasin - kuidas Sa ikka ei usalda kümne aasta jooksul nähtut ja kogetut - ja mässisin end kohutavasse puntrasse.
Ma olen omadega täiesti sees. Ja seetõttu õnnetu. Naine, kurat, nõrkus on su nimi.
Eks oma osa on siin ka selles, et meil oli omavahel nii hea. Käest kinni jalutades, kõrvuti diivanil istudes, ühes voodisse heites. Nii hea...
Aga noh. Ühel päeval ma tõusen. Ja kõnnin püstipäi edasi. Ja tegelikult ma ei kahetse ka midagi - kuidas sa ikka saad kahetseda midagi väga ilusat. Ilmselt oli just nüüd selle juhtumiseks õige aeg, mitte kümne edasise aasta pärast.
Aga ma pean ennast hoidma.
Ja võitlemiseks - armastuse nimel ju saab ja tasub võidelda, eks - pole mul jaksu. Sest egoistlikult plusse ja miinuseid paberile seades saab plusse sadu rohkem. Aga kaine peaga mõeldes teeks meie jätkamine haiget paljudele inimestele.
Võibolla ma ei peaks teistele mõtlema, kuid praegu tundub see õige.
Sest kindel on ka see, et mul on vaja kedagi, kes kõrvuti hell olemisega mind juhiks ja kaitseks. Praegu pean ma ise liialt initsiatiivikas olema. Aga ma tunnen, et ma ei jaksa. Olen väsinud ja haige tiivaga lind.
Aga järgmisel nädalal me kohtume. Ühel üritusel. Kust on mul võimalik eemale hoida piisavalt häid vabandusi välja mõeldes, kuid samas kas peaks? Oma hirmudega tuleb ikka iseendal silmitsi vastu astuda.
Ka hilisemate pisarate hinnaga.

Kas naised ei suuda midagi mõistusega võtta?

Hiljaaegu mõtlesin kõik ära lõpetada. Sest olen omadega asjas täiesti sees ja ei tea kas sellega toime tulen. Tänasest Delfi naistekast saan seletuse oma tunnetele:

„Ega ma usaldusega ei k..i, vaid kehaga,“ kirjutas keegi mees hiljuti naistekas.ee kommentaarides. Kas on see järjekordne asi, mida meil, naistel, tuleks meestelt õppida? Mõned naised oskavad seda juba loomu poolest: võtavad, mida neil vaja, ja kõik. Järgmise korrani.

Aga nendegi haavamatus mõraneb. Selleks on vaja vaid üht: kiindumust.

Hiljuti tõestasid teadlased, kellele meeldib tõestada asju, mis teistele inimestele on aegade algusest selged, et seksimise ajal tekib naiste kehas oksütotsiini-nimeline hormoon. Teadlased nimetavad seda armastuse hormooniks ja see tekitab inimestevahelist usaldust, empaatia- ja armumistunnet. Seda hormooni tekib ka meestel, aga tunduvalt vähem.

Mis sellest järeldub? Et isegi kui paar on otsustanud „lihtsalt“ armukesed olla, kiindub üks neist teisesse peagi paratamatult. See üks on enamasti naine. Ja kui hing on mängus, ei piisa enam ainult kehast. Nüüd vajab naine tunnet, et ta võib meest usaldada.

Mees aga, kes ei pruugi olla samamoodi kiindunud, „k...b“ endistviisi ainult kehaga, mitte usaldusega, kui veel kord kommentaatori sõnu kasutada. Meeletu seks ei takista teda järgmisel päeval teise naisega sama tegemast. Kui pole usaldust, siis ei takista teda miski.

Pole vist vaja öelda, kes varsti hullult haiget saab. „Kuidas ta võis niimoodi teha, kui...“ Ilmselt on kõik naised seda refräänina korduvat kummituslauset sajal erineval moel lõpetada püüdnud ja jäänudki vastuseta. Sest naise jaoks on selline käitumine absoluutselt arusaamatu ja võimatu, samal ajal kui mees ei oskagi seletada, miks ta nii tegi. Nii lihtsalt juhtus, ja see polegi tema jaoks midagi erilist.

Milleni ma tahan välja jõuda: see vist pole tõesti midagi erilist. Meiegi võiksime endale rohkem sellist käitumist lubada. Tõepoolest, seksitakse kehaga, mitte usaldusega. Armastatakse seevastu hinge ja usaldusega. Tehkem siis neil kahel hormoonide kiuste korralikult vahet ja osakem neid lahus hoida.

--------------

Ma tunnen end just nii - haigetsaanuna. Ja olnud üle nädala täiesti omaette oma südamevalus. Kas see artikkel võiks anda lohutust? Võiks, kuid väga selgetel hetkedel. Ja neid on paraku vähe. Sest üle kõige maailmas ihkan ma tunda enda naha vastas tema oma, kuulda tema hingamist, puudutada tema karedat põske. Suudelda teda ja lamada lihtsalt ta kõrval. Kõndida temaga, käsi tema soojas peos, tänaval ja arutleda maailmaasju. Meie paar ühist telekavaatamisõhtut on olnud maailma nauditavaimad ja väärivad seetõttu kindlasti Guinessi rekordit. Mitte vaid minu isiklikus rekorditeraamatus.

Näis, kaua ma kiusatusele vastu suudan panna. Minu hing on temaga.

Kardan...

Kardan, et hommikul ärgates 
jäänd kõigest vaid mälestus, 
ja oma kaotusi märgates 
on meel rusuvalt must. 

Kardan, et päikese tõusuga 
sa kaod ega ilmu enam. 
Sa võid ju, ja vist tahadki arvata, 
et sinuta olla on kenam. 

Sind palun, kui lähed, siis meeles pea, 
et üks keegi ootab sind veel 
ning kallis, ära unusta 
tagasituleku teed. 

(Liina Jakobsoo/Liblikalend)