Kardan...

Kardan, et hommikul ärgates 
jäänd kõigest vaid mälestus, 
ja oma kaotusi märgates 
on meel rusuvalt must. 

Kardan, et päikese tõusuga 
sa kaod ega ilmu enam. 
Sa võid ju, ja vist tahadki arvata, 
et sinuta olla on kenam. 

Sind palun, kui lähed, siis meeles pea, 
et üks keegi ootab sind veel 
ning kallis, ära unusta 
tagasituleku teed. 

(Liina Jakobsoo/Liblikalend)