Meeleheite äärel

Nädal ja kolm päeva ilma suhtlemata.
Ma kardan, et asi ongi nii nagu ma kartsin - temal oli lihtsalt vaja kedagi, kellega olla. Ja kelle toel oma eelmisest suhtest üle saada. Mina usaldasin - kuidas Sa ikka ei usalda kümne aasta jooksul nähtut ja kogetut - ja mässisin end kohutavasse puntrasse.
Ma olen omadega täiesti sees. Ja seetõttu õnnetu. Naine, kurat, nõrkus on su nimi.
Eks oma osa on siin ka selles, et meil oli omavahel nii hea. Käest kinni jalutades, kõrvuti diivanil istudes, ühes voodisse heites. Nii hea...
Aga noh. Ühel päeval ma tõusen. Ja kõnnin püstipäi edasi. Ja tegelikult ma ei kahetse ka midagi - kuidas sa ikka saad kahetseda midagi väga ilusat. Ilmselt oli just nüüd selle juhtumiseks õige aeg, mitte kümne edasise aasta pärast.
Aga ma pean ennast hoidma.
Ja võitlemiseks - armastuse nimel ju saab ja tasub võidelda, eks - pole mul jaksu. Sest egoistlikult plusse ja miinuseid paberile seades saab plusse sadu rohkem. Aga kaine peaga mõeldes teeks meie jätkamine haiget paljudele inimestele.
Võibolla ma ei peaks teistele mõtlema, kuid praegu tundub see õige.
Sest kindel on ka see, et mul on vaja kedagi, kes kõrvuti hell olemisega mind juhiks ja kaitseks. Praegu pean ma ise liialt initsiatiivikas olema. Aga ma tunnen, et ma ei jaksa. Olen väsinud ja haige tiivaga lind.
Aga järgmisel nädalal me kohtume. Ühel üritusel. Kust on mul võimalik eemale hoida piisavalt häid vabandusi välja mõeldes, kuid samas kas peaks? Oma hirmudega tuleb ikka iseendal silmitsi vastu astuda.
Ka hilisemate pisarate hinnaga.